ÜLDINFO

14.09.2010

1. Geograafiline asend, kliima, rahvastik

Itaalia Vabariik asub Lõuna-Euroopas, 800 km Vahemerre ulatuval Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja teised väiksemad saared.

Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Itaalia poolsaare pikkus põhjast lõunasse on 1126 km.

Valdav osa Itaaliast on mägine. Põhjas asetsevad Alpid (kõrgeim punkt Monte Rosa 4634 m), nendest lõunasse jäävad sügavad orud, kus asuvad Itaalia suurimad järved (Garda, Como, Lago Maggiore). Alpide jätkuks Kirde-Itaalias on Dolomiidid. Piki kogu Itaalia poolsaart kulgevad Apenniinid; mägised on ka Sitsiilia ja Sardiinia. Lõunas asetseb seismiliselt aktiivne piirkond, sealhulgas ka kaks kuulsat vulkaani Vesuuv (1277 m) ja Etna (3340 m). Esineb maavärinaid. Itaalia suuremad jõed on Po, Tiber, Arno jt.

Itaalia on üldiselt klassikalise vahemerelise kliimaga, pehme talve ja suhteliselt kuuma ning kuiva suvega. Keskmine temperatuur augustis / jaanuaris: Milano +19-28°C / +2-8°C, Rooma +25-30°C / +5-11°C ning Napoli +18-29°C / +7-13°C. Põhja-Itaalias, Po madalikul, valitseb parasvöötme mandriline kliima. Siiski näeb ka Itaalias mõnikord lund, näiteks Calabrias. Vihmad algavad enamasti oktoobris. Foggia piirkond kannatab madalaima sademetehulga all, keskmiselt 460mm, Sitsiilias on suurim sademetehulk 1520mm. Suvi toob endaga kaasa la bora (kuum tuul lõunast), mis mõjutab Aadria merehoovusi ja põhjustab Veneetsias mõnikord üleujutusi. Sahara kõrbest pärit kuivad tuuled toovad endaga kuumust ja liivatolmu.

Metsa on säilinud Itaalias umbes viiendikul riigi pindalast. Maavaradest leidub väävlit (Sitsiilias), elavhõbedat (Toscanas Monte Amiatas), marmorit (Carraras), plii-tsingimaaki (Sardiinias), naftat (Sitsiilias) ja maagaasi (Lombardia madalikul).

Rahvuspühad (ametlikud):

1. jaanuar – uusaasta
6. jaanuar – Epifaania (Issanda ilmumise püha)
Ülestõusmispüha – muutuv
25. aprill – fašismist vabastamise püha (1945. aastal)
1. mai – tööpüha
2. juuni – Vabariigi väljakuulutamise aastapäev (1946. aasta referendum, mis muutis Itaalia monarhiast vabariigiks)
15. august – Ferragosto ehk rukkimaarjapäev
1. november – pühakute päev (Ognissanti)
8. detsember – Püha Neitsi Maarja päev
25. detsember – jõulupüha
26. detsember – Püha Stefanose päev

Itaalia on Greenwichi ajast tund aega ees (GMT, Greenwich Mean Time +1).

2. Lühiajalugu, riigikord, seadusandlus

Itaalia ajalugu ulatub etruskide aega. Hiljem, mil Roomast sai vabariik (510 eKr), ühendati roomlaste võimu alla Itaalia poolsaar ja asuti vallutama teisi naabreid (Puunia sõjad Kartaagoga jt.). Hadrianuse ajal aastatel 117–138 hõlmas Rooma impeerium Pürenee poolsaare, Gallia, Britannia, Kreeka, Kesk-Euroopa Reini jõe ja Doonauni, Väike-Aasia, Armeenia, Süüria, Egiptuse ja Põhja-Aafrika ranniku. Hiljem lõhestus impeerium kaheks osaks: Lääne-Rooma riik ja Ida-Rooma ehk Bütsants. V sajandil impeerium alistus germaanlaste sissetungile.

Rooma impeeriumi mõju maailmale on raske ületähtsustada (ladina tähestik, kalendrid, rooma õigus, korralikud kommunikatsioonid – kõik see on Rooma pärand). Roomlased leiutasid palju ärivõtteid, mida me tänapäeval kasutame – pangandus, kindlustus ja isegi kahekordne raamatupidamine. Roomast sai alguse ka kristlus, mis oli impeeriumi domineerivaks usuks. Asjata ei öelda: “kõik teed viivad Rooma”.

800. aastal kroonis paavst frangi kuninga Karl Suure Saksa-Rooma keisririigi valitsejaks. Viis sajandit võitlesid keisrid ja paavstid koha pärast impeeriumi eesotsas. Impeeriumi nõrka positsiooni kasutasid ära normannid, Anjou dünastia ülikud ja aragonlased, kes vallutasid Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia. Põhja-Itaalias rikastusid sõltumatud linnriigid tänu kaubandusele Idamaadega (Venezia linnriik, Milano hertsogiriik, Firenze linnriik, Genova linnriik). Põhja-Itaaliast kujunes kogu Lääne-Euroopa kõige jõukam ja kultuurilembelisem piirkond, mis oli renessansskultuuri hälliks. XVI sajandil langes Itaalia põhjaosa Hispaania ja hiljem osaliselt Austria võimu alla. 1796.–1797. aastal vallutas Napoleon Bonaparte’i armee suurema osa Itaaliast.

XIX sajandil (17.03.1861) algas tänu Risorgimento liikumisele Itaalia ühendamine, mis saavutati lõplikult 1870. aastal Rooma linna ühendamisega Itaalia kuningriigiga. 1922. aastal tulid võimule fašistid eesotsas Benito Mussoliniga, kelle režiim püsis 1943. aastani. 1946. aasta rahvahääletus muutis Itaalia kuningriigi vabariigiks.  

Itaalia poolsaarel paiknevad lisaks veel kaks iseseisvat riiki: Itaalia pealinna keskmes asuv Vatikan, mille iseseisvumist 1929. aastal kinnitavad Laterani kokkulepped paavsti ja Mussolini vahel, ning San Marino, mis asub Emiglia Romania ja Marche maakondade piiril. Rooma kesklinnas asub ka vanima kristliku ordu – Malta Ordu peakorter. Ordul on sõlmitud diplomaatilised suhted ligi 90 riigiga (Eesti Vabariigi ja Malta Ordu vahel diplomaatilised suhted puuduvad).

Itaalia Vabariik loodi monarhia asemele 02.06.1946. Konstitutsioon jõustus 1. jaanuaril 1948.a. See sätestab riigi alused, kodanike õigused ja kohustused ning paneb paika muud, sh. ka majanduslikud normid. Rohkem infot Itaalia riigikorrast kodanike teabeportaalist http://www.italia.gov.it/.

Riigipea on president Giorgio Napolitano (al. 15.05.2006). President valitakse ametisse seitsmeks aastaks ning tema ülesannete hulka kuulub valimiste ja seaduste väljakuulutamine, rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja kaitseväe juhtimine. Lisainfo:  http://www.quirinale.it/.

Seadusandlik organ on kahekojaline parlament (Parlamento), mis koosneb saadikutekojast (Camera dei Deputati) ja senatist ehk ülemkojast (Senato della Repubblica). Saadikutekoja esimees on paremtsentristlikusse koalitsiooni kuuluv Gianfranco Fini (al. 30.04.2008) ja Senati esimees on samuti paremtsentrist Renato Maria Giuseppe Schifani (al. 29.04.2008). Parlament koosneb 630 liikmest, kes valitakse üldistel ja otsestel valimistel 5 aastaks. Senat koosneb 315 valitud liikmest ning endistest presidentidest, samuti presidendi poolt määratud seitsmest liikmest, kes saavad eluaegse senaatori tiitli teenete eest kultuuri, hariduse, teaduse, majanduse või mõnes muus valdkonnas. Lisainfo: http://www.parlamento.it/.

Valitsusjuhiks on Silvio Berlusconi (al. 08.05.2008, paremtsentristliku Il Popolo della Libertà esimees). Täidesaatev võim kuulub ministrite nõukogule, mida juhib peaminister (Presidente del Consiglio dei Ministri). President määrab peaministri ja tema ettepanekul ka valitsuse liikmed. Valitsusel peab olema ametisse astumisel parlamendi mõlema koja toetus. Oma tegevuses on valitsus vastutav parlamendi ees, tema tegevus lähtub reeglina parlamendi enamuse tahtest. Lisainfo: http://www.governo.it/.

Itaalia kohtu- ja õigussüsteem. Itaalia kohtusüsteem on kolmetasandiline. Tsiviilküsimustes on madalaimaks kohtuinstitutsiooniks rahukohtunik, kes lahendatab lihtsamad tsiviilasjad. Madalaimaks kohuseks tsiviilasjades on tribunale, mis toimib ka apellatsioonikohtuna rahukohtuniku poolt otsustatud kohtuasjades. Apellatsioonikohus jaguneb töö-, tsiviil- ja kriminaalkohtuks. Kõrgeim kohus on Kassatsioonikohus.

Alates 1956 töötab Konstitutsiooniline kohus (Corte Costituzionale), mis koosneb 15 kohtunikust (neist kolmandiku määrab ametisse Vabariigi President, kolmandik valitakse parlamendi ja kolmandik halduskohtute poolt). Kohtunike ametiaeg on 9 aastat.

Kohalikus Riigi Teatajas (Gazzetta Ufficiale) ilmuvad kõik väljakuulutatud seadused. Riigi õigussüsteemist ning õigusaktidest on inglise keeles võimalik lugeda lähemalt http://www.lectlaw.com/inll/69.htm. Itaalia maakondades on oma seadusandlikud kogud ja valitsemisorganid, mis tegutsevad neile antud pädevuse piires.

Itaalia õigussüsteem on võrdlemisi keeruline, kuid selle tundmine kas või üldtasemel on oluline ja vajalik, eriti ettevõtluse puhul. Seetõttu on ka soovitatav võimalusel palgata eraldi isik ettevõtte asjaajamise tarvis (vt. Praktiline info).

3. Tänapäeva sisepoliitiline olukord

Peale II maailmasõda ilmusid Itaalia poliitilisele areenile kristlikud demokraadid, kes valitsesid riiki aastatel 1945-81 ja 1987-92. Kogu Itaalia sõjajärgset ajalugu iseloomustab pidev valitsuste vahetus, kiire majanduse kasv, euroatlantiline lõimumine, rahvusüleste korporatsioonide rolli suurenemine. Lokkav korruptsioon ja sellele järgnenud skandaalid viisid riigi poliitiliste aluste muutmiseni, mille käigus kadusid mitmed suuremad erakonnad ja tekkisid uued. 4. augustil 1993 võeti vastu uus valimisi reguleeriv seadus. Aastakümneid kestnud killustunud parteimaastiku ja pidevalt vahelduvate valitsuste perioodi järel koondusid erakonnad kahte suuremasse ja praeguseks stabiilsesse rühma. Neist praegu võimul oleva paremtsentristliku poole suurimaks parteiks on 2009.a märtsis tekkinud Popolo della Libertà (erakonna juht Silvio Berlusconi) ning opositsioonilise vasaktsentristliku grupi eesotsas on 2007. aasta oktoobris loodud Partito Democratico (erakonna juht Pier Luigi Bersani).

Lisainfot Itaalia kohta riigiportaalist http://www.italia.gov.it/.