MAA, RIIK JA RAHVAS

15.05.2009

1. Geograafiline asend, kliima, rahvastik

Itaalia Vabariik asub Lõuna-Euroopas, 800 km Vahemerre ulatuval Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja teised väiksemad saared.

Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Itaalia poolsaare pikkus põhjast lõunasse on l 126 km.

Valdav osa Itaaliast on mägine. Põhjas asetsevad Alpid (kõrgeim punkt Monte Rosa 4 634 m), nendest lõunasse jäävad sügavad orud, kus asuvad Itaalia suurimad järved (Garda, Como, Lago Maggiore). Alpide jätkuks Kirde-Itaalias on Dolomiidid. Piki kogu Itaaliat poolsaart kulgevad Apenniinid; mägised on ka Sitsiilia ja Sardiinia. Lõunas asetseb seismiliselt aktiivne piirkond, sealhulgas ka kaks kuulsat vulkaani Vesuuv (l 277 m) ja Etna (3 340 m). Esineb maavärinaid. Itaalia suuremad jõed – Po, Tiber, Arno jt.

Itaalia on üldiselt klassikalise vahemerelise kliimaga, pehme talve ja suhteliselt kuuma ning kuiva suvega. Keskmine temperatuur augustis / jaanuaris: Milano +19-28C° / +2-8 C°, Rooma +25-30C° / +5-11C° ning Napoli +18-29C° / +7-13C°. Põhja-Itaalias, Po madalikul valitseb parasvöötme mandriline kliima. Siiski näeb ka Itaalias mõni kord lund, näiteks Calabrias. Vihmad algavad enamasti oktoobris. Foggia piirkond kannatab madalaima sademetehulga all, keskmiselt 460mm, Sitsiilias on suurim sademetehulk – 1520mm. Suvi toob endaga kaasa la bora (kuum tuul lõunast), mis mõjutab Aadria merehoovusi ja põhjustab Veneetsias mõnikord üleujutusi. Sahara kõrbest pärit kuivad tuuled toovad endaga kuumust ja liivatolmu.

Metsa on säilinud Itaalias umbes viiendikul riigi pindalast. Maavaradest leidub väävlit (Sitsiilias), elavhõbedat (Toscanas Monte Amiatas), marmorit (Carraras), plii-tsingimaaki (Sardiinias), naftat (Sitsiilias) ja maagaasi (Lombardia madalikul).

Rahvuspühad (ametlikud):

1. jaanuar – Uusaasta
6. jaanuar – Epifaania (Issanda ilmumise püha)
Ülestõusmispüha –  muutuv
25. aprill – Fašismist vabastamise püha (1945. aastal)
1. mai – Tööpüha
2. juuni – Vabariigi väljakuulutamise aastapäev (1946. aasta referendum, mis muutis Itaalia monarhiast vabariigiks)
15. august – Ferragosto ehk Rukkimaarjapäev
1. november – Pühakute päev (Ognissanti)
8. detsember – Püha Neitsi Maarja päev
25. detsember – Jõulud
26. detsember – Püha Stefanose päev

Itaalia on Greenwichi ajast tund aega ees (G.M.T., Greenwich Mean Time + 1).

2. Lühiajalugu, riigikord, seadusandlus

Itaalia ajalugu ulatub etruskide aega. Hiljem, mil Roomast sai vabariik (510 eKr) ühendati roomlaste võimu alla Itaalia poolsaar ja asuti vallutama teisi naabreid (Puunia sõjad Kartaagoga jt.). 117–138. aastal Hadrianuse ajal hõlmas Rooma impeerium Pürenee poolsaare, Gallia, Britannia, Kreeka, Kesk-Euroopa Reini jõe ja Doonauni, Väike-Aasia, Armeenia, Süüria, Egiptuse ja Põhja-Aafrika ranniku. Hiljem lõhestus impeerium kaheks osaks: Lääne-Rooma riik ja Ida-Rooma ehk Bütsants. V sajandil impeerium alistus germaanlaste sissetungile.

Rooma impeeriumi mõju maailmale on raske ületähtsustada (ladina tähestik, kalendrid, rooma õigus, korralikud kommunikatsioonid – kõik see on Rooma pärand). Roomlased leiutasid paljud ärivõtted, mida me tänapäeval kasutame – pangandus, kindlustus ja isegi kahekordne raamatupidamine. Roomast sai alguse ka kristlus, mis oli impeeriumi domineerivaks usuks. Asjata ei öelda: “kõik teed viivad Rooma”.

800. aastal kroonis paavst frangi kuninga Karl Suure Saksa-Rooma keisririigi valitsejaks. Viis sajandit võitlesid keisrid ja paavstid koha pärast impeeriumi eesotsas. Impeeriumi nõrka positsiooni kasutasid ära normannid, Anjou dünastia ülikud ja aragonlased, kes vallutasid Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia. Põhja-Itaalias rikastusid sõltumatud linnriigid tänu kaubandusele Idamaadega (Venezia linnriik, Milano hertsogiriik, Firenze linnriik, Genova linnriik). Põhja-Itaaliast kujunes kogu Lääne-Euroopa kõige jõukam ja kultuurilembelisem piirkond, mis oli renessansskultuuri hälliks. Kuid XVI sajandil langes Itaalia põhjaosa Hispaania ja hiljem osaliselt Austria võimu alla. 1796–1797. aastal Napoleon Bonaparte’i armee vallutas suurema osa Itaaliast.

XIX sajandil tänu Risorgimento liikumisele algas Itaalia ühendamine (17.03.1861) mis lõplikult saavutati 1870. aastal Rooma linna ühendamisega Itaalia kuningriigiga. 1922. aastatel tulid võimule fašistid eesotsas Benito Mussoliniga, kelle režiim püsis 1943. aastani. 1946. aasta rahvahääletus muutis Itaalia kuningriigi vabariigiks.  

Itaalia poolsaarel paiknevad lisaks veel kaks iseseisvat riiki: Vatikan (mille iseseisvust 1929. aastal kinnitavad Laterani kokkuleppeled paavsti ja Mussolini vahel), asub Itaalia pealinna keskmes ning San Marino, mis asub Emiglia Romania ja Marche maakondade piiril. Rooma kesklinnas asub ka vanima kristliku ordu – Malta Ordu peakorter. Ordul on sõlmitud diplomaatilised suhted ligi 90-ne riigiga (Eesti Vabariigi ja Malta Ordu vahel diplomaatilised suhted puuduvad).

Itaalia Vabariik on loodud 2.06.1946. aastal (monarhia asemel). Konstitutsioon jõustus 1. jaanuaril 1948. Konstitutsioon sätestab riigi alused, kodanike õigused ja kohustused ning paneb paika muud, sh. ka majanduslikud normid. Rohkem infot Itaalia riigikorrast kodanike teabeportaalilt http://www.italia.gov.it/.

Riigipea on president Giorgio Napolitano (al. 15.05.2006). President valitakse ametisse seitsmeks aastaks valimiskolleegiumi poolt, milleks on parlamendi mõlema koja liikmed ning 58 piirkondlikku esindajat. Üksikasjaliku infot saab http://www.quirinale.it/.

Seadusandlikuks organiks Itaalias on kahekojaline parlament (Parlamento), mis koosneb saadikutekojast (Camera dei Deputati) ja senatist (Senato della Repubblica) ehk ülemkojast. Saadikutekoja esimees on paremtsentristlikusse koalitsiooni kuuluv Gianfranco Fini (al. 30.IV.2008) ja Senati esimees on samuti paremtsentrist Renato Maria Giuseppe Schifani (al 29.IV.2008).
Parlament koosneb 630 liikmest ning valitakse üldistel ja otsestel valimistel 5 aastaks. Senat koosneb 315 valitud liikmest ning endistest presidentidest, samuti presidendi poolt määratud seitsmest liikmest, kes saavad eluaegse senatori tiitli teenete eest kultuuri, hariduse, teaduse, majanduse või mõnes muus valdkonnas. Rohkem infot http://www.parlamento.it/.

Valitsusjuhiks on Silvio Berlusconi (al. 08.05.2008, paremtsentristliku Il Popolo della Libertà esimees). Täidesaatev võim kuulub ministrite nõukogule, mida juhib peaminister (Presidente del Consiglio dei Ministri). President määrab peaministri ja tema ettepanekul ka valitsuse liikmed. Valitsusel peab olema ametisse astumisel parlamendi mõlema koja toetus. Oma tegevuses on valitsus vastutav parlamendi ees, tema tegevus lähtub reeglina parlamendi enamuse tahtest. Rohkem infot Itaalia valitsusportaalilt http://www.governo.it/.

Itaalia kohtu- ja õigussüsteem. Alates 1956 töötab Konstitutsionaalkohus (Corte Costituzionale) http://www.cortecostituzionale.it/, mis koosneb 15. kohtunikust (kolmandik kellest määrab ametisse Vabariigi President, kolmandiku valib parlament ja kolmandiku valivad halduskohtud). Kohtunike ametiaeg on 9 aastat. Itaalia maakondades on oma seadusandlikud kogud ja valitsemisorganid, mis tegutsevad neile antud pädevuse piires. Kõrgeim ehk Kassatsioonikohus http://www.cortedicassazione.it/. Arbitraaži kohtust ning selle tegevusest loe siit http://www.corteconti.it/. Kohalikus  Riigi Teatajas (Gazzetta Ufficiale) http://www.gazzettaufficiale.it/ ilmuvad kõik väljakuulutatud seadused. Riigi õigussüsteemist ning õigusaktidest on võimalik lugeda lähemalt http://www.lectlaw.com/inll/69.htm (ingl. keeles). Itaalia keerulise õigussüsteemi tundmine kas või üldtasemel on oluline ja vajalik. Tihti näit. ettevõtete puhul tuleb palgata lausa eraldi isik, kes siis ettevõtja ja tema firma asju ajab (vt. Praktiline info).

3. Tänapäeva sisepoliitiline olukord

Peale II maailmasõda Itaalia poliitilisele areenil ilmusid kristlikud demokraadid, kes valitsesid riiki aastatel 1945-81 ja 1987-92. Kogu Itaalia sõjajärgset ajalugu iseloomustab pidev valitsuste vahetus (näit. 2006. aastal moodustas Romano Prodi 61. valitsuse), kiire majanduslik kasv, euroatlantiline integratsioon, transnatsionaalsete korporatsioonide rolli kasv. Lokkav korruptsioon ja sellele järgnenud skandaalid viisid riigi poliitiliste aluste muutmiseni. Kadusid suuremad erakonnad ja tekkisid uued. 4. augustil 1993 võeti vastu uus valimisi reguleeriv seadus. Ajavahemikus 1996-2001 püsis võimul vasak-tsentristlik koalitsioon, seevastu 2001-2006 – parempoolne liit eesotsas Silvio Berlusconi’ga (tema juhitud kabinet püstitas rekordi, kui kõige kauem kestnud valitsus Itaalia sõjajärgses ajaloos).

Praegu võimu eest võitlevad erakonnad on koondunud kahte suuremasse ja praeguseks stabiilsesse rühma. Suure vaevaga on loodud sisuliselt kaheparteisüsteem, kus ühelt poolt on 27.III.2009 loodud ja praegu võimul olev parem-tsentristlik Popolo della Libertà eesotsas Silvio Berlusconiga ja teisalt 14.X.2007 loodud ja nüüd opositsioonis olev vasak-tsentristlik Partito Democratico eesotsas Dario Franceschiniga.

Rohkem infot Itaalia riigiportaalist http://www.italia.gov.it/.