MAJANDUS

15.05.2009

Majanduse üldiseloomustus, põhinäitajad ning peamised majandusharud

Itaalia majandus-geograafiline asukoht Vahemere basseinis soodustas kaubanduse pidamist nii Euroopa riikidega, kui Põhja-Aafrika ja Lähis-Idaga. Oma majandusliku potentsiaali poolest on Itaalia arenenud tööstusriikide esireas, WTO liige, kuulub G7-sse ning on üks olulisematest ELi liikmesriikidest. Itaalia majanduse üha tihedam integratsioon Euroopa Liiduga on vähendanud poliitilise ebastabiilsuse mõju riigi makromajandusele. Itaalia on ühinenud ELi ühisvaluuta euroga 1999. aastal mis alates 2002 vahetas välja itaalia rahvusvaluuta – liira. Maailmakaubanduses on Itaalia osakaal 3-4%. Itaalia majandus on sisemajanduse kogutoodangu suuruselt seitsmendal kohal peale USA, Jaapani, Saksamaa, Hiina, Suurbritannia ja Prantsusmaa majanduse SKT-d (Euroopa Liidus seega – 4. kohal). Turismi peetakse Itaalia kõige tulusamaks majandusartikliks. Selle näitaja poolest (üle 70. mln. välisturiste aastas) on riik 4. kohal maailmas. SKT jaotus sektorite kaupa näeb välja nii: põllumajandus – 2.3%, tööstus – 28.8% ja teenustesektor – 68.9%. Kiirelt areneb telekommunikatsioonide sektor, samuti side- ja transpordisektor üldiselt (näit. kiirteede ehitamine). Ka naiste osakaal majandustegevuses on pidevalt suurenenud ja moodustab hetkel üle 40%.

Itaalia on vaene loodusvarade poolest ning sõltub täielikult energiaimpordist (85%). Peale Tšernobõli tuumajaama katastroofi on Itaalias rahvahääletuse tagajärjel suletud kõik tuumajaamad. Riik ostab elektrit Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Naftat ja gaasi ostetakse põhiliselt Venemaalt, Lähis-Idast. Samas on uue põlvkonna tuumajaamade ehitamine uue valitsuse kindel prioriteet.

Üks Itaalia omapäradest on see, et riigi majandusstruktuuris siiani domineerivad keskmised, väikesed ja üliväikesed ettevõtted (mis on enamik samas pereettevõtted). Selliste ettevõtete osakaal – kus töötab vähem, kuni 259 inimest –  on Itaalia majanduses koguni 75% (EL keskmine aga 55%) Väheseid aga maailmas hästi tuntuid suurettevõtteid haldavad kas nende asutajate järeltulijad, riik või need on suurema välismaa kontserni osa. Aastate jooksul on ka suured erafirmad saanud riigilt soodsalt laenu ja kopsakaid toetusi (nn krediidi- ja finantsinstituutide kaudu), mis on sisuliselt muutnud need monopolideks. See kõik tähendab kitsast kui mitte suletud korporatsiooni kuhu võõrastele on sissepääs keeruline. Sarnane olukord säilib riigi finantssüsteemis ja eriti panganduses, mis ei ole kontsentreeritud (eksisteerib palju piirkondlikke väikepankasid) ja ei saa seetõttu konkureerida suuremate Euroopa pangagruppidega. Samas peale poliitilise süsteemi ümberkujunemist Itaalias aastatel 1992-94 alustati reforme ka majanduses. Esmane rõhk pandi riigiosakaalu vähenemisele tööstuses. Tulemuseks oli tõenäoliselt mastaapsem erastamisprotsess terves Euroopa Liidus. 1998. aastaks erastati ligi 30 riigile kuuluvat suurettevõtet, sh. Telecom, energiakontsernid Eni ja Enel, 3 suuremat panka ning suuruselt teine kindlustusfirma. Tänu nendele muudatustele on omi positsioone kindlustanud kooperatiivne majandussektor. 

Itaalia omapäraks on ka suur vahe põhja ja lõuna maakondade majandusarengus. Põhja-Itaaliale tagab edu tööstuse areng ning suurem eraettevõtete osakaal. Vastupidiselt sellele on Lõuna-Itaalia majandusareng tagasihoidlik ning selle mudelis domineerib põllumajandus, enamik tööstusettevõtteid aga on riiklikud. Lõuna-Itaalia mahajäämise põhjuseid on sisuliselt kolm: 1) ajalooliselt tihe rahvastiku kontsentratsioon suuremates Lõuna-Itaalia linnades (Napoli, Palermo, Catania) ja seega inimeste piiratud võimalused tööturul, raskused eluasemega, halvad väljavaated saada kvaliteetset haridust ning sotsiaaltoetust; 2) lõunaitaallaste massiline emigratsioon välismaale, eriti USAsse ning Ladina-Ameerikasse XX saj. esimesel poolel; 3) Põhja-Itaalia tööstus- ja majandusarengu oluliseks toiteallikaks kogu sõjajärgsel perioodil oli odav Lõuna-Itaalia tööjõud ning kapital, mis aga jättis niiviisi Lõuna-Itaalia ilma võimalusest kompenseerida majandusliku mahajäämise.

Vaatamata tohutule majandushüppele ja majanduse arengule eriti 1970-80. aastatel ning edukatele reformidele ning erastamisprotsessile 1990-tel nõustuvad nii rahvusvahelised kui Itaalia enda majandusanalüütikud ja -institutsioonid, et Itaalia majanduskasv viimastel aastatel on olnud äärmiselt aeglane, konkurentsivõime pidevalt kahaneb ning reformid on pealiskaudsed. Itaalia on siiani suhteliselt protektsionistliku majandusega riik.

Viimaste aastate SKT kasv on stabiilselt väike (1.4% - 2006. aastal, 1.9% - 2007. aastal ning 2008. aastal on see lausa negatiivne -1.0%). Itaalia Statistikaameti andmetel oli 2008. aasta inflatsiooni tase 3.3%, mis on kõrgeim viimase 12. aasta jooksul (võrdluseks, 2007. aastal püsis inflatsioonitase 1.7%). Ka Itaalia riigieelarve on jätkuvalt puudujäägis. Riigis on kõrge ka suhtelise vaesuse tase 13% (8 mln inimest). Ootuspäraselt on vaeseid enim Lõunas (22.5% - Sitsiilia ja Basilicata maakonnad), keskmiselt 4 korda rohkem, kui Kesk- ja Põhja-Itaalias.

Suurimateks probleemideks on veel Itaalia lõuna piirkondade krooniline mahajäämine arengus võrreldes põhja maakondadega, suhteliselt suur tööpuudus (2008. aasta lõpuks 7%, kusjuures Lõuna-Itaalia maakondades küünib tööpuudus 20%-ni) ja rahvuslik koguvõlg, mille poolest Itaalia on 3. kohal maailmas (104.1 % SKTst – kusjuures ligi poole sellest moodustab välisvõlg).

Itaalia peamised väliskaubanduspartnerid on EL (59% kogu kaubandusest), USA, Venemaa, Hiina, MERCOSUR. Itaalia peamisteks ekspordiartikliteks on kõrgtehnoloogilised tooted, mehhaanika-, keemia-, tekstiili- ning autotööstuse tooted, samuti tubakas, alkohol ning toiduained. Itaalia peamised ekspordipartnerid ja osakaal, 2005. aasta andmed: Saksamaa 14.1%, Prantsusmaa 12.5%, USA 8.3%, Hispaania 7.2%, Suurbritannia 7.1%, Šveits 4.2%. Peamised impordiartiklid on elektroonika ja elektrotehnika tooted, metall/metalltooted, elekter, energia/toorained, transpordivahendid ning keemia- ja mehhaanikatööstuse tooted, samuti tekstiil, puit, elusloomad, toiduained Itaalia peamised impordipartnerid ja osakaal, 2005. aasta andmed: Saksamaa 18.1%, Prantsusmaa 11.4%, Madalmaad 5.9%, Suurbritannia 4.8%, Hispaania 4.6%, Hiina 4.2%.

Itaalias on põllumajandamisel pikaajalised traditsioonid, mis kehtivad tänapäevani. Põllumajandusmaad on riigis kokku ca 15 mln. hektarit (ehk 50% kogu territooriumist). Põllumajanduse koht majanduses ulatub 2.2%-ni SKT-st, kus on hõivatud 4.2% tööjõust. Tootmine jaguneb järgmiselt: liha 19%, aedvili 16%, puuvili 10%, piim 10%, teravili 9%. Toidutööstus: piim/juust 13%, liha (vorst, sink jm) 12%, magusatööstus 9.4%, vein 7.2%, oliivõli 4%.

Viimasel ajal on hoogsalt arenenud ka maaturism http://www.agriturismo.it/. Kokku on riigis ca 15 tuhat talu (kõige rohkem Toscanas 22%).

Olulisematest tootjaorganisatsioonidest võiks siinkohal nimetada  

• Confagricoltura (Confederazione Generale dell’Agricoltura Italiana), mis ühendab suurettevõtteid, ka piirkondlikke;
• Coldiretti (Confederazione nazionale coltivatori diretti), mis ühendab väiksemaid ja keskmisi ettevõtteid.

Itaalias, eelkõige Põhjas on levinud nn. tööstuspiirkonnad – ajalooliselt tekkinud territoriaalsed kooperatsioonil põhinevad ärisüsteemid: keskmised ja väikesed ettevõtted oma kindla, kitsa spetsialiseerumisega. Tööstuspiirkonna kapitali aluseks on enamjaolt perekonna säästud ja tootmine asub omaniku elukoha läheduses. Tööstuspiirkonna raamides tegutsevate ettevõtete ühendamine ühingutesse, liitudesse jne. lubab paremini lahendada ühiseid probleeme. Näiteks finantseerida uue transpordivõrgu ehitamist, mõne keskuse rajamist, lahendada krediteerimisega seotud küsimusi vms. Samas Itaalia suurettevõtted on osa tootmisest viinud üle tööstuspiirkondadesse või loonud uued. Tööstuspiirkondade tegevust reguleerivad mitmed seadused  (seadus nr. 317, jõus 5.10.1991. aastast; 31.08.1998 seadus nr. 112 jt.). Samas seadus ei näe ette tööstuspiirkondade maksusoodustusi või otsest doteerimist. Tööstuspiirkondadest lähemalt http://www.distretti.org/

Suured erinevused põhja ja lõuna vahel on välja kujunenud viimase sajandi jooksul, mil Põhja-Itaalia on majanduslikult kiiremini arenenud. Neli Põhja-Itaalia maakonnast on kümne Euroopa rikkaima maakonna edetabelis. Itaalia regionaalpoliitika prioriteedid on suunatud Lõuna-Itaalia ehk Mezzogiorno majanduse arendamiseks. Lõuna-Itaalia järele aitamiseks on käivitatud majanduse elavdamise projekte, mis sisaldavad rida maksu- ja investeeringusoodustusi (näiteks firma on vabastatud sotsiaalmaksust kuni 10. aastaks; tulumaksu alammäär on madalam; laenuintress on viidud võimalikult madalaks; rendi- ning liisingulepingud pakutakse ülisoodsa hinnaga jt.). Samuti asuvad lõunas suurte arenenud Põhja-Itaalia ettevõtete filiaalid. Viimase kahekümne aasta jooksul on vahe vähenenud, kuid siiski on Lõuna-Itaalia oluliselt vaesem kui Põhja-Itaalia.

Mezzogiorno koosneb kuuest maakonnast Abruzzo, Molise, Campania, Apuulia, Basilicata, Calabria, saartest Sardiinia ja Sitsiilia ning osadest Kesk-Itaalia maakondade provintsidest nagu Rooma, Latiina, Rieti, Frosinone, Lazio maakonnas ja Ascoli Piceno Marche’s. Mezzogiorno hõlmab kokku umbes 41% riigi territooriumist ja selle suuruseks loetakse 123 000 km2 ja elanikkonnast – u. 36% kogu Itaalia rahvastikust. Tänu meeldivale soojale kliimale on seal kõrgelt arenenud turism. Mezzogiorno oma arengunäitajate põhjal ei ole ühtlane, vaid on jagatud kolme gruppi: piirkonnad, mille arendamine on eriti prioriteetne, mõõdukalt alaarenenud piirkonnad ja üle keskmise arenenud piirkonnad (vastavalt sellele jagatakse ka toetuseid).

Lõuna-Itaalia tööstuslik arendamine algas kuuekümnendatel aastatel. Enamuse tööstusest moodustab traditsionaalse tööstustoodangu tootmine nagu tekstiil, riided, nahk, puit, mööbel ja ehitus. Nimetatud valdkondade toodang valmib peamiselt väikeettevõtluses, perefirmades. Suurfirmad, mis toodavad kaasaegsel tehnoloogial valdkondades nagu elektroonika, elektritarvete tootmine, kummi-, transporditööstus jne,  käsutavad 50% kogu lõuna tööjõust.

Apuulia maakond on tuntud peamiselt põllumajandusliku piirkonnana (põllumajanduse osakaal moodustab 9,5% riiklikust ja 23,1% Lõuna-Itaalia omast). Lisaks kõrgekvaliteetsele oliivõlile valmib Apuulias pea pool kogu Itaalias toodetud pastast, ligi 40% tomatitest ja viiendik kogu Itaalia veinidest. Viimastel aastatel areneb maakonnas turism ja kinnisvaraäri. Mis puudutab kergetööstussektoreid, siis esimesel kohal on tekstiili- ja rõivatööstus, samuti jalatsi- ning nahatööstus.

Apuulia SKT osakaal on 4,6% kogu Itaalia omast ja 19% Lõuna-Itaalia ehk Mezzogiorno omast. SKT per capita moodustab siiski vaid 67% rahvuslikust. Majanduslik areng on olnud suhteliselt dünaamiline – ettevõtete nr on al. 2001 kasvanud 3% võrra ja inimeste ettevõtlikkuse tase on samuti piisavalt kõrge: iga 1000 inimese kohta on maakonnas 72% ettevõtteid (enamik perefirmad ja väikeettevõtjad). Firmade osakaal, kus on hõivatud 5 või vähem inimest, on erakordselt suur: ligi 90%. Samas on oluline rõhutada, et veerand (23,1%) Mezzogiorno suurfirmadest asub samuti Apuulias, ennekõike Baris ja Tarantos. Maakonnas on levinud firmade konsortsiumid ja kooperatiivid. Samuti on maakonnas esindatud 71 krediidiasutust, mis samuti kõrgem, kui mujal Lõunas. Praegune prioriteet on välisturud – selle viimase olulisust rõhutatakse pea igal kohtumisel.

Mis puudutab eksporti siis on ka see viimastel aastatel tublisti kasvanud. Näiteks 2007 on Apuulia koguekspordikasv olnud ligi 13%, mis on riigi keskmisest isegi kõrgem. Apuulia põhilised kaubanduspartnerid on EL (ligi 75%) ja Balkanid ning Ida-Euroopa (Ukraina, Venemaa etc). Eksport Lõuna- ja Põhja-Ameerikasse moodustab ca 11%. Peamised ekspordiartiklid on metall ja metalltooted, mööbel, jalatsi- ja nahatooted, keemiatooted, tekstiiltooted, toidukaubad ning põllumajandustooted.

Majandustegevuseks huvipakkuvad valdkonnad Eesti ettevõtete jaoks on meie hinnangul järgmised:

1. tekstiilitööstus ja valmisriided ning jalatsid;
2. põllumajandustooted, toidukaubad, veinid;
3. kahepoolne turism (rahvusvaheline lennujaam ja head kommunikatsioonid);
4. kinnisvaraäri ja ehitus.

Põhja-Itaalia piirkonnad on tööstuslikud dünaamilise arenguga maakonnad. Just siit algas Itaalia ühendamine ja just siin aetakse tõsist äri (kõik suurimad ja tuntuimad Itaalia ettevõtted asuvad põhjas, ka rasketööstus on koondunud enamasti Piemonte, Lombardia ja Liguuria maakonda).

Trentino Alto Adige on kõige põhjapoolsem Itaalia piirkond, kus elavad saksa-, itaalia- ja latiinokeelsed itaallased. Majanduse peamised harud on turism ja põllumajandus (kalandus), see on ka kõige metsarikkam piirkond Itaalias. Suurimad ettevõtjad tööstussektoris on välisfirmad Sony ja EBARA.

Valle d'Aosta, Itaalia väikseim maakond (kakskeelne: prantsuse ja itaalia keel), on üks kõrgeima sissetulekuga piirkondi nii Itaalias kui kogu Euroopas, seda hoolimata mahakäinud terasetööstusest. Praegu proovitakse tööstuspiirkonda saada uusi investeeringuid. Suurim osa ettevõtlusest on seotud turismiga.

Piemonte maakond on tuntud autotööstuse poolest (siin asub FIAT), lisaks mehhaanika-, elektroonika- ja keemiatööstus, samuti Itaaliale nii loomulik turism. Piirid Prantsusmaaga ja Šveitsiga on mõjutanud maakonna poliitilist ja eriti majanduslikku arengut.

Lombardia on arenenud tööstuslik piirkond. Ainuüksi Itaalia äripealinnas – Milanos elab üle 1.5 mln. inimese. Suurim tööstuse kontsentratsioon on Milano, Varese, Como, Brescia ja Bergamo provintsides. Olulisemad sektorid: metalli-, keemiline- ja tekstiilitööstus. Maakonnas asuvad terasesulatustehased (Falk, Breda, Dalmine), masina- ning autotööstus (Alfa Romeo), elektroonika (IBM ja Siemens), farmatseutika tööstus, sõjaväetööstus (Beretta), tegutsevad kirjastused (Mondadori ja Rizzzoli) jm.

Friuli Venezia Giulia eristaatusega tsoon asub Austria ja Sloveenia piiril, piirkonna pealinn on Trieste. Piirkond on tööstuslikult äärmiselt kõrgelt arenenud, samuti asub seal üks Itaalia suurimaid sadamaid.

Veneto maakonna enim arenenud rasketööstus on kontsentreeritud Porto Marghera ümber, kuhu mere kaudu saabuvad toorained, töötlemata nafta jms. Veronas asuvad trükikojad (Mondadori kirjastus), Padovas ja Venetos – mootorrattaid tootvad vabrikud, tekstiilitööstus – Valdagnos, jalatsite tööstus – Veneetsias, Veronas ja Trevisos. Tänu kunstlikele veekogudele toodab Veneto maakond palju elektrienergiat (3. kohal Itaalia regioonidest). Tänu maailmakuulsale Veneetsiale, samuti Padova ja Verona linnadele on turism üks tulusamatest sissetulekuallikatest.

Toscana maakonnas leidub oluliselt vähem rasket tööstust. Rohkem arenenud on keemia-, farmatseutika- ja mehhaanikatööstus. Selle piirkonna esmaseks sissetulekuallikaks on samuti turism (Firenze, Pisa, Siena linnad, Elba saar jt).

Emilia Romagna on majanduslikult väga arenenud piirkond, see on tuntud paljude tööstuskomplekside poolest (siin asub näit. Ferrari vabrik). Lisaks – riide-, farmatseutika-, toidu- ja keraamikatööstus. Tänu rohkele turismile on arenenud hotellide võrk ja teenindus, sh. restoranid.

Kesk-Itaalia (Lazio, Umbria, Marche maakonnad) on mõõdukalt arenenud piirkond, kuigi enamasti raske tööstuseta. Piirkonda iseloomustab suur turismi ja teenindussektori areng, tekstiili- ja toidu- ning osaliselt veinitööstus; samuti põllumajandus, sh. kalandus.

Transport ja side

Meretransport. Itaalia geograafilist asendit arvestades on riigis palju sadamaid (üle 40-ne). Olulisemad neist on Genova, Livorno, La Spezia, Civitavecchia, Napoli, Palermo ja Cagliari Türeeni meres. Aadria mere suurimad sadamad on Trieste, Porto Maghera Veneetsias, Ancona ja Brindisi. Ioonia mere äärseist sadamaist on suurimad Taranto, Crotone, Reggio Calabria, Catania ja Augusta, neist viivad ühendusteed Maltale ning Põhja-Aafrikasse.

Õhutransport. Enamikes suuremais Itaalia linnades on lennuväljad, milledel on ühendus pealinna Rooma ning suurimate Euroopa linnadega. Rooma Fiumicino lennuväli on Itaalia suurim (võtab vastu umbes 47% reisijaist ning 57% kaupadest). Suuruselt teine Malpensa lennujaam asub Milanos, järgnevad lennuväljad Napolis, Catanias ning Palermos. Kokku on Itaalias 134 lennuvälja, sh 19 rahvusvahelist lennuvälja, 17 riigisisest lennuvälja ja 96 sillutatud hoovõturajaga lennuvälja. Olulisemate Itaalia lennujaamade linke leiate siit: http://www.infoair.it/info/aerei.htm. Estonian Air on avanud otseliini Tallinn-Milano-Tallinn ja Tallinn-Rooma-Tallinn, vt lähemalt: http://www.estonian-air.ee/.

Raudtee. Itaalia raudteesid haldab riiklik Ferrovie dello Stato agentuur. Itaalias on üle 20 000 km raudteid ning erinevalt maanteede väljakujunenud infrastruktuurist areneb raudteevõrk intensiivselt edasi. Raudtee ehituse eesmärk on ühendada olulisemad Itaalia linnad kiirraudteega, samasse projekti on liidetud ka kiirraudteeühenduste arendamine Euroopa suurimate linnadeni. Lisainfot leiate siit: http://www.ferroviedellostato.it/.

Maanteed. Maanteede kogupikkus on 479 688 km. Nendest osa moodustavad maksulised kiirteed, mis võimaldavad liikuda põhjast lõunasse nii pikki Vahemere kui Aadria mere äärset rannikut, samuti Apenniini poolsaare keskel. Osa on kiirteid, mille käsutamise eest ei tule maksu tasuda. Napolist ja Palermost lõuna poole on kõikide kiirteede käsutamine tasuta. Autode rohkusest tingituna on sagedased ummikud, Itaalia on Euroopas autode omamisel elaniku kohta teisel kohal. Rohkem infot Itaalia kiirteede kohta http://www.autostrade.it/.